Kas õppija vanus on erivajadus?

 
Kaire Viil,  7. taseme täiskasvanute koolitaja, koolitusfirma Selged Sihid OÜ juhataja  ja juhtimiscoach.  
 
Olen koolituste tellijatega suheldes pannud mitu korda tähele justkui vabandavat repliiki: “Tead, koolitusele tuleb ka vanemaid inimesi”. Mina ei pea inimese vanust erivajaduseks. Kui grupis on palju erinevaid inimesi, siis   on nii õppijate ja koolitaja koosoldud aeg pigem rikastavam.  Miks mind ei tee koolituse tellija hoiatus elukogenumate õppijate aadressil ettevaatlikuks? Meenutaksin siinkohal neid kogemusi, kui alustasin oma tööelu ning olin koolituspäevadel õppija. Ma imetlesin hallipäiseid õpingukaaslasi nende  enesekindluse, arukate mõtete  ning ennast vabalt tundmise pärast. Mul ei olnud ülikooli äsja lõpetatuna erialalisi  päriselu kogemusi ning ajju kogunenud nii rikkalikke  seoste loomise ühendusteid.
  
Head kogemused on jagamist väärt
Elukogenud õppijad oskavad ja tahavad koolitusel suhelda ning nende jagatud kogemused ja näited jäävad nii koolitajale kui õpperühmale meelde. Oma mõtete jagamine ning väärtuslik suhtlus pakuvad igas vanuses õppijale edu- ja õnnetunnet. End  kompetentsena  tundmine on õppimisel oluline motivaator ning koolitaja peaks kasutama iga võimalust, et õppijatel lasta end pädevana näidata. Kui inimene saab õppes oma arvamust ja teistmoodi mõtteid välja öelda, suurendab see tema  autonoomsuse  tunnet, mis samuti tõstab õpitahet.
  
Murrame koolitusruumis hoiakuid
Minu kogemus näitab, et eri põlvkondade koosõpe on suurepärane võimalus vanusega seotud stereotüüpe murda. TalTechi Virumaa kolledži üliõpilased meenutasid uue semestri alguses Virumaa rahvakolledžis eelmisel kevadel  toimunud  digioskuste ühisõpet. Tudengid said avaliku esinemise kogemuse ning eakad õppisid arvutit ja nutiseadet liigsest puhastama. Üliõpilased meenutavad seda kui suurepärast digioskuste õpetamise ja eneseväljenduse julguse saamise kogemust. Eakad digitargad lubasid kodus kõik pere arvutid üle vaadata ning digiprahi koristamise talgud teha.  Õpitahe ja -valmidus  ei sõltu vanusest. Inimeste eluiga kasvab ning aktiivsena elatud aastaid on rohkem. See tähendab paratamatult pidevalt uute oskuste selgeksõppimist ning tulevikus on seeniorõppureid õnneks veelgi enam.
  
Mida tuleks eakamate õppijate puhul arvestada?
Füüsiline ja sotsiaalne heaolu on tähtis igale õppijale, kuid eakamatel peab olema mugav tool ning liikumisülesannetel tuleb arvestada, et kõik võibolla ei saa kaua püsti seista. Õppijale tunneb end kindlamalt, kui ta teab, mis teda ees ootab ning mida tal õppepäeva jooksul teha tuleks. Paljud inimesed suhtuvad uudsetesse moodsatesse õpivõtetesse esialgse umbusuga. Koolituspäeva ei tasu planeerida liiga palju erinevaid töövõtteid.
 
Eakamad inimesed tunnevad end kindlalt, kui õppimistempo on neile sobiv ning õppematerjal on mõõdukalt keeruline. Sellise materjali selgekssaamine tagab eduelamuse ning õnntunde pikaks ajaks. Šokolaad toodab mõneks minutiks ajju õnnehormooni, kuid õppimine ja uute oskuste rakendamine päriselus teeb inimese pikemaks ajaks õnnelikuks. 75% õppijatest on visuaalid ning seeniorõppijate puhul peaks õppematerjali disainimisel arvestama  suurema šriftiga  ning ka neile sobivad parajas suuruses  õpiampsud. Need põhimõtted tulevad kasuks kõikide koolituste ettevalmistamisel ja juhendamisel.
 
Eakamad õppijad omandavad uut infot ja töövõtteid küll aeglasemalt, kuid seegi pole erivajadus. Vilumuste saamiseks peavad igas vanuses inimesed palju harjutama ja reflekteerima oma õpitegevusi ning vigadest õpitakse ju kõige paremini. Näiteks tegi toömuimeja leiutaja James Dyson  5127 katsetust, enne kui masin soovitud viisil tööle hakkas. Ta jõudis iga katsega eesmärgile lähemale ning aeganõudev harjutamine  viib elumuutvate tulemusteni.
Koolitusega seotud inimesed ei peaks õppimisel rõhutama kellegi vanust. Tänu ühiskonna kiirele muutumisele on elukestev õpe igas vanuses ärksate inimeste mõtteviis ja elustiil. Uudishimu, aktiivsus, säravate silmadega õppimine ei sõltu inimese vanusest.